Tere taas!
Nüüd kui olen taas levis väikses armsas linnas nimega Dongara. Mis paikneb India ookeani ääres Perthist põhja poole 355 km. Saabusime siia eile õhtul pimedas imearmsasse packerisse mis ei tundu päcker. Soovitan soojalt kui siia linna saabute veetke öö Breeze Innis. Ja siit enam lahkuda ei taha.
Üritan oma jutu siis kuidagi kahest nädalast lühidalt kokku võtta. Raske on seda lühidalt kirjutada kuna toimunud on väga väga palju. Alustame siis algusest!
Lennuk Sydneyst Perthi- lend kestis 6 tundi ja kohale jõudsime mõni minut enne südaööd. Kuna ühistransporti enam ei liikunud pidime võtma lennujaamast taksobussi et suunduda packpackerisse Fremantles. Taksosõit maksis ligi 100 taala. 5 peale ära jagades ei olegi ju kõige hullem. Majutati meid siis kuuesesse tuppa. Hommikul ärkasime jõime kohvi ja hakkasime arveid tsekkama.Kuna Raido oli bookingu saidi kaudu kõik paika pannud ja summa oli kindel 58 $ 5 inimest ja kaks ööd ja nii näitas ka meie välja prinditud bookingu kinnitus. PS Raido veel helistas peale bookimist saidil olevale numbrile ja bara bara bara bara kinnitas ja ja et kõik õige. Tuleb välja, et umbkeelne vastas telefonile ja ei saanud millestki aru. Ja bookingu sait ei pööranud ka detailidele tähelepanu. Tuli välja et lehel oleks pidanud olema kaks ööd 58$ per face aga oli hoopis valesti kirjutatud. Selle jama klaarisime lõpuks mõlemapoolse kompromissiga, maksime lõpuks 36$ nägu ja kaks ööd.
Algasid autootsingud. Sõitsime rongiga linna ja alustasime automüügiplatside otsimisega. Lõpuks leidsime autooksjoni paiga. Vaatasime ringi otsisime ruumikat autot ja võimalikult odavalt ja muidugi töökorras. Esimese hooga tundus seis päris nutune kuna kõik normaalsed autod olid üle meie eelarve. Lõpuks osutus valituks Holdem Commodore, mis nurrus ilusti oma V6 mootoriga. Kartsime küll et neelab jubedalt kütust siis aga leidsime et 5 peale ära jagades kütuse raha pole kõige hullem. Auto ostsin siis mina, kuna olin saanud kena summa lillepoest sõbrapäeva töö eest. Auto alghind oli 1700 taala, mille rääkisime ära 1500 peale ja müüja oli rahul kuna sai kohe sularaha.
Alustasime oma tööotsingute teekonda järgmine päev. Päkkerist välja sõites juhtus väikene seik. Raido keeras paremale jäädes ise ka paremasse sõidusuunda . Auto tuli vastu ja signaalitas ning ka Raido ärritus, et krt mis ta endast mõtleb miks ta valel pool sõidab. Siis tuli järsku kõigile pähe ju et siin nii ongi ju et ununes ärevusega ära. Vasakpoone liiklus siiski õige.
Sõitsime pikalt autoga lõuna poole . Tee äärsetes farmides ka peatusime ja uurisime ega töötajaid pole vaja. Igal poole vastati eitava vastusega ja soovitati edasi minna. Jõudsime läbi käia mitmed paljud kohad mida soovitati ja paljudes tööhostelites olid teised packpäckerid järjekorras tööd ootamas. Öö veetsime Manijumpi motellis. Hommikul uue innuga farme läbi helistama ja tööd otsima.
Helistasin maasikafarmi Amuri creeki, kust tuli vastus positiivne. Pikemalt mõtlemata seadsime auto suuna simpson roadile. navisse aadress sisse löödud ja meelolu üleval asusime teele. Sõitsime tunni aja jagu kui jõudsime välja lagendikule ja tee kadus, vastu vaatas heinamaa ja mõned üksikud puud seal ääres, meeleolu tõstsis seal lähedal chilliv känguru kamp. Navi näitas et oleme simpsons roadil ja sihtpunkt on otse meie ees. See oli kuidagi naljakas, siis hakkasime aadressi lähemalt vaatama ja väike pisiasi oli märkimata jäänud. Linn mis aadressi taga oli :D Olime samal aadressil aga vales maakonnas ;) Seadsime uue sihtkoha ja asusime taas teele. Peale mõnda känguru ja kergeid peatusi tehes jõudsime kohale. Kui olime oma asjad sisse seadnud ja kuuldavaks võtnud info, et tööle asume järgmise päeva hommikul kell pool 5 siis avastasime et meil ei ole levi. Õhtuti õnneks levis internet, mis ei hiilanud oma kiirusega aga õnneks oli olemas. Järgmine hommik alustasime siis tööpäeva, reeglid tehti selgeks. Yo mate pick only full color okei .Tasustamine toimus väikese kasti pealt, iga korjatud kast tähendas 3$, me saime kõik 20 kasti ligidale kui kõrval masin korjajad asiaadid jooksid ja korjasid 70 kasti. Okei, hommikune korjamine sai läbi, nüüd oli siis pakkimise osa. Iga pakitud kasti pealt sai dollari . Me siis saime pakitud u 13-14 kasti masinpakkijad kõrval suutsid sama ajaga taas üle 70 kasti pakkida. Lisaks mõjus see töö ikka rängalt seljale, õhtul käisime ringi nagu 80 aastased. Tegime tööd ka veel teise päeva . Tundsime et me kahjuks ei saa nii madala palgaga tööd omale lubada. Enese proovilepanek oleks muidu äge olnud ja chill koht oli iseenesest aga töö tasuvaks muutumise aeg oleks liiga pikk olnud. Ja kõigil on kohustused kodumaal. Seega otsustasime ühiselt et asume teele ja otsime edasi miskit tasuvamat. Tööd teha me ei karda aga palk peaks olema ka tööle vastav. Seletasime farmerile oma olukorda ja asusime teele. Käisime ka korra Albanis working hostelis jätsime oma kontaktandmed ja töösoovid. Iga kord on meil teele asumisel tähtis ülesanne: asjad autosse mahutada. Oskar ja Zara loobusid oma suurest kohvrist asendasid selle prügikotiga. Meie Raidoga jätsime maha suure kohvri ja ühe väikse kohvri.
Asusime teele taas Manijumpi poole, kus olevat working hostel kuhu saaks nimed kirja panna. Teel sinna aga helises Zara telefon ja pakuti mangosid korjata tööd kõigile viiele ja elamine soodne. Vastasime jaatavalt ja asusime 600 km teekonnale põhja suunas. Õhtul jõudsime kohale, farmer näitas meile maja ja andis paberid, mis olid vaja hommikuks ära täita. Mangode korjamine algas järgmise päeva hommikul kell 6.
Töö oli vahva ja esimene mango, mille sõime maitses imehästi. Isekeskis mõtlesime, et superluks ikka, söö palju jaksad. Tööl ei olnud miskit keerulist. Olime viiekesi ühe tiimina ja korjasime esmalt korvidesse ja korvid asetati binnidesse. Korjata oli vaja kõik mangod mis puude otsas olid ainult alamõõdulised ja lõhkised võis maha jätta. Kordamööda sõitsime ka traktoriga. Traktor vedas käru, kus peal olid binnid. Kui supervisor meid kontrollima tuli, oli kõik ideaalne ja me olime edukad. Ainus asi taas, et meil ei olnud levi ja seekord puudus ka interneti võimalus. Hommikuti tööle sõites nägime palju väikseid jäneseid ja vahest ka väikseid känguruid. Esimese hooga pisemat känguru nähes hüüdsin JÄNGURU. :D
Kahe päevaga said mangod korjatud. Peale meie olid korjamas veel prantslased, asiaadid (kes seekord polnudki nii nobenäpud) ja sakslane.Tööga oldi rahul ja asusime pakkima.
Pakkimisel tekkis omavahel palju pingeid, mis töö lõppedes siiski kuidagi said selgeks räägitud. Üldse kogu seltskond õpib alles üksteist tundma, on väga pingelisi momente olnud, kus mõttes üksteist maha tapaks. Õnneks oleme suutnud nüüdseks paljud asjad selgemaks rääkida ja loodan, et edaspidi asjad sujuvad libedamalt. Eks ole kõigile emotsonaalselt raske kitsas ruumis (autos) kõik koos istuda ilma isikliku ruumita. Palju nähvamisi ja ütlemisi. Raidole meeldib autoga sõites kiirus ja kiirustab, vahel jääb mõni märk märkamata nt koht kus pidi ära keerama. Üks õhtu olime linna poole teel ja Raido vuhises kruusateel õigest teeotsast mööda, kus oleksime pidanud ära keerama. Ümber keerates tagurdas ta aga kogemata pehme kruusa peale kus auto kinni jäi kuna tegemist ju tagaveoga. Nii saigi ennast siis kruusa sisse kaevatud. Õnneks oli selline kellaaeg et ka seal pärapõrgus oli veidi liikumist. Mööda sõitis esimene auto mis jäi seisma ja seletasime olukorda kahjuks ei olnud meil kõit ja ka neil see puudus .Siiski saime neile anda oma bossi numbri ja nad lubasid helistada kohe kui levisse jõuavad siis saab boss tulla ja meid välja sikutada. Mööda teed tuli teinegi auto naised jäid seisma uurisid olukorda ja ütlesid et tulevad kohe teise autoga tagasi. Ja tulidki pikup maasturiga ja tõmbasid meid välja. Uskumatu kui abivalmis. Eestis kohtab seda sõbralikkust harva. Lisaks edasi sõites tuli meile vastu ka boss kes oli teel meid välja aitama. Tuli välja, et ka esimesed peatujad pidasid oma sõna ja helistasid talle. Väga lahe oli tunda seda sõbralikkust ja heatahtlikkust.
Kui pakkimine oli ka läbi saanud ja töö ametlikult läbi otsas, toimus austraaliapärane barbeque shedis. Gaasigrillil valmistatud vorstid, sibul ja kõrvale sai. Karastusjoogiks coca-cola purgis.
Pühapäeval asusime taas teele et hakata uut tööd otsima ja nii jõudsimegi otsaga siia Dongarasse, kus imekena hostel ja vähe rahvast. Eks me siis vaata mis edasi saab. Järgmisesse postitusse panen ainult pilte. Kuna neid on ka nii mõnedki vahepeal tehtud.
Seniks aga cheers ja edu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar