Pildid

Natuke pilte erinevatest kohtadest ja töödest jne jne....

                                          Maasikafarmi  supervisor :D                 Maasikad

 Elamine ja pakkimine taas autosse ja edasi :)

Lõputud põllud

Elutuba tavaari täis

Korjevahendid

Mangokoormat vedamas

ämblik (aga pole vist mürgine)

Magamistuba

Premium mango

Masina taga

Valmis pakitud mangod

Brandon grillib töö lõpu puhul!

Taas teele!

Tere taas!

Viimasest kirjutisest veidi aega möödas... toimunud taas palju asju.
 Kas ma eelmises blogis kirjutasin meie mangofarmi ööbimispaigast?
Meile anti 5 peale maja, igaüks sai oma toa. Maja asus töökohast u 10 km kaugusel.
Lähedal olid karjamaad ja muidu oli see tsill koht. Üks õhtu verandal istudes lähenes meile miski suur kogu.
Kui valgus talle juba peale paistis, nägime et see on lehm. Üksi ringi uitav lehm, kes karjamaalt jalga lasknud.

Selline vahepala siis.
 Dongaras olles sai veidi puhata ja tööd edasi otsida, mis tundus aga väga keeruline kuna töökohtadest oli puudus.
Oskaril õnnestus kätte saada kontakt kes pakkus tööd kurgifarmi. Mõtlesime et ok vaatame koha üle ja uurime tingimused järgi
 enne kui kõik kohale läheme. Mina ja Raido sõitsime siis Geraldtoni. Kui kurgimehele helistasime et me nüüd geraldtonis tuli
jutt väga kahtlane juba.Ta käskis meil lennujaama minna ja takso võtta.Kui seletasime et meil pole taksot vaja et meil on oma auto siis
tuli jutt et tal pole vaja töötajaid kellel oma auto. Tegime ruttu asjast oma järeldused ja jätsime selle kurgifarmi töö lootuse katki.

Teeääres vaatasime silmad lahti ega mõnda farmi pole, kuhu võiks tööd küsima minna.Nägime ainult Melonite ja paprika müügipunkti. Süsteem oli lihtne.
Müüjat pole, on rahakassa ja toodetel hinnad.Vali mis tahad ja raha libista kassasse, mis oli hoiupõrsa avaga karp ja metallist ümbris ning tabaga kinni.
Vaatasime siis ka oma sendivarud üle ja võtsime meloni ja paprikaid.Ja ka telefoninumbri, millele helistades positiivset vastust ei saanud.

Tegime kambaga nõupidamise, mis saab edasi. Kuna selge oli see, et siin Dongaras me tööd ei saa. Ja iga siin veedetud päev raha lihtsalt kaob.
Otsustasime siis Perthi sõita teepeal ka Swan valleys peatudes ja uurides ega töölisi pole kuskil vaja. peatuspaigaks siis  Billabong Packbackers. Kus lubasime
veeta vaid ühe öö. Üks öö venis pikale sellest sai 4. Poisid said kaheks päevaks cashhandi töö ehk siis raha kohe kätte. Me siis tüdrukutega otsisime tööd.
Kokku sai vist saadetud üle 20 cv Perthi kõikidesse lillepoodidesse, mille emaili ma kätte sain. Vastuseid tuli 0. Nii hästi vot. Zara saatis igalepoole mujale,
mis töökuulutused ette jäid ja vastuseid sai vist 1 vestluse. Triin käis kohapeal pubides söögiasutustes ja igalpool sai ta vastuseks, et ei ole töötajat vaja.
Kuigi üks koht vastas, et on vaja aga siis pikemaks ajaks. Mis peab olema miinimum 6 kuud nii et jah jäi välja ka see koht.
Taaskord pidime hakkama mõtlema mis saab edasi. Kuskilt kuulsime et Port hedlandis pidavat kindlasti tööd olema. See asub perthist 1800 km kaugusel. Kütust oleks mei täpselt
sinna jõudmiseks jätkunud. Vahepeal olin suhelnud ka Manjimupi tööhosteliga, kes lisas meid ootelisti.Töö ootelistis olime muidu varemalt ka juba Albanys ja Perthis.
Aga positiivseid vastuseid ei tulnud kuskilt. Nõupidamise käigus otsustas Triin et tema seda Port Hedlandi trippi kaasa ei tee. Kuna tundis, et sealt head nahka ei tule.
 
 Otsustasime siis neljakesi siiski sinnapoole teele asuda. teepeal käisime ka läbi kõikvõimalikud kohad kus võiks töötajaid vaja minna. Olime Perthist 300 km kaugusel
kui linnade arv kahanes, asustus vähenes ja kütusehind kallines järsult.Nägime asulat kus polnud ainsatki hingelist liikumas südapäeval. Keerasime siis teele mis oli sirge ja
600 km mitte ühtegi suuremat linna. Sildid hoiatasid 53 m pikkuste autorongide, teele hüppavate kängurude,lehmade ja kahepaiksete eest. Tanklate vahekaugused olid samuti üle 200 km.
Päevavalguse ajal sõites nägigi palju surnuid känguruid teeäärtel. Kuna raido väsis õhtul ja me otsustasime et suhteliselt ohtlik on ka sõita öösel kuna loomad liiguvad.
Jäime teeäärsesse nn majutuspaika seisma. Koht oli müügis ja öösel oli seal vaikus, küll aga puhkas samas parkimisalal rekka. Jäime siis ka sinna ja veetsime neljakesi oma esimese
öö autos. Hommikul kondid kanged, sääskedest ära söödud- asusime uuesti teele. Peagi jõudsime Newmani. Linnake 600 km enne Port Hedlandi. Kell oli varajane ja kui autost
välja astusime oli kuumus juba meeletu. Ootasime kuna pood avatakse, et saaks natuke süüa muretseda loetud sentide eest. Kui keskus oli avatud nägime ka tööagentuuri ,
kuhu siis sisse läksime ja end kirja panime. Selgus et sealkandis on tööga ikka väga kehvad lood. Ja samasugune jutt pidavat meid ees ootama ka Port Hedlandis ning ega ka Broome
paljulubav polnud. Sisemisi heitlusi pidades pidi siiski selgelt mõtlema, mis nüüd saab kuna seda vastust, et tööd siinkandis pole ei oodanud meist keegi.
Arvamused langesid pooleks mina ja Raido mõtlesime edasi minna Zara ja Oskar aga mõtlesid tagasimineku peale. Üritasin sisendada et küll tuleb seal edasi ka töö ja kõik laabub.
Kui aga kohalikku turismikeskusesse läksime, sai mõnda kohta helistatud nii Broome kui Port Hedlandi, saime aru, et sinna pole mõtet tõesti minna. Asusime sama pikale tagasiteekonnale
Perthi ja olime võtnud juba vastu otsuse ja teadmise et farmitööd hetkel enam ei leia ja ilmselt tagasi Sydneysse kui Mango palk tuleb.Tagasisõitu alustasin ise, Raido puhkas veidi.
Õõvastav pilt oli päevavalgel teeääres. Surnud kängurud, kangestunud surnud lehmad ja ka muid pisiloomi, kes oma elu seal teepeal olid lõpetanud. Meeldejäävaim oli koht, kus lehmad olid paralleelselt mõlemal pool teed surnud jalad taeva poole. Taas veetsime öö autos.
  U. 200 km enne Perthi oli zarale tulnud emaili teel vastus. Emaile saatis ta siis juba igale poole kui hakkasime Sydneyst Perthi lendama. (pikaldane vastus) Ühesõnaga kiri tuli Manjimupist
Casuarina valleyst. Emaili peale helistades sai täpsustatud asjaolusid ja meid oodati tööle sinna.Mina ja Raido lõime särama et jaaa me lähme sinna. Oskar ja Zara olid juba endale kindlaks
jäänud, et nad lähevad tagasi Sydneysse, kuna neil vaja raha säästa ja see tükitöö ei tundunud neile see koht, kus seda teha saaks. Rahad otsas, kütusepaagis aurud, jõudsime Perthi taas Billabongi backerisse kuhu potsatasime maha Zara ja Oskari. Ja jäime ootama sõpra, kes meid hädast välja aitab ja kütuseraha laenab. Kuna mango palk ei olnud ikka veel tulnud. Viimaseid sente kokku lugedes, ostsin kaks pudelit vett ja Raido võttis saia. Õnneks tulid Zara ja Oskar valmis grillkanaga. Sheerisime toitu ja saime kõhu täis. Peale oma tööpäeva tuligi sõber, kes aitas meid rahaliselt. Saime paberid korda ajada kuna farmi minekuks oli vaja välja printida testi tulemus, et jah ma oskan õunu korjata :D Ja muud eeltäidetud blanketid.

 Kella poole kaheksast saime asuda Perthist teele. Tulime läbi Mandurah, kus tegime söögipeatuse. Ma võin nüüd torisejana tunduda aga ma ei saa mainimata jätta, et töötajad on vahel päris lohakad. Tellisime kaks  mixed kebabi: minule ilma sibulata ja hapukoore barbeque kastmes, Raido valis sibulaga ning majoneesi ja  barbeque kastmega. Ta oli veel markeriga peale märkinud kumb on ilma sibulata. hakkasime sööma ja oi näe minu kebabi sees millel märge, et sibulata oli sees sibul ja ka kaste tundus vale. Kui läksin siis küsima et miks siin sibul sees on tuli vastuseks et oih ajasin sassi vahetage omavahel ära. Mjah Raido hea isuga oli juba peaaegu pool selle aja peale ära söönud. Omaette mõtlesin et nad võivad ju nii suuri jamasi tekitada inimestele kellel on võibolla mõni allergia. Aga no las ta jääb siis.
Söögikohast välja minnes, sõitis Raido valest kohast ja nii ekslesime tükk aega et leida taas õige teeots.
Manjimupi jõudsime kell pool 2 öösel leidsime farmigi üles ööbimispaigaga aga kõik oli pime ja inimesed magasid. Kuna me ei teadnud, mis ruum meile oli mõeldud, otsustasime linna poole tagasi minna ja endale miski öömaja leida. Õnneks oli vahepeal kontrollides mulle ka palk üle tulnud. Enamus kohad olid kinni, hotellid ja motellid pimedad. Otsustasin Raido telefoni navi kasutada. Tippisin sisse öömaja ja ette juhtus Rose bed&breakfast. Telefon näitas kenasti ka telefoninumbrit, helistasime ja vabandasime hilise kõne pärast, vastati meile aga lahkelt, et pole midagi. Kohale jõudes nägime et tegemist on kena väikse majaga ja parkimiskoha juures ootas meid vahva vanahärra ning uksel vaatas tema kaasa. Tegemist oli pensionäridest abielupaariga, kes majutust pakuvad. Nad olid muretud ja rõõmsad ning ei lasknud end kellaajast häirida, valmistasid meile teed,röstsaia ja rääkisime juttu.Vanapaar seletas et nendel pole muret öösel üleval olla, hommikul vara nad ärkama ei pea ja miskeid kohustusi neil ei ole. Peale seda sai korralikult pesus käidud ja VOODISSE  mindud. JA kirjutasin suurte tähtedega, kuna voodit polnud me kaks ööd näinud. Ja dušši polnud 4 päeva näinud.
Uni oli hea. Hommikul ärkasime mõtte peale, et peame kiiresti farmi helistama ja kinnitama, et ikka tuleme et meie kohta kellegile ära ei antaks. Lubasime keskpäevaks kohal olla ja telefonis oldi positiivsed. Vanaproua oli meile valmis pannud kõik hommikusöögi materjalid: röstsaiad, hommikuhelbed, kohupiimakreemi, moosid, kohvi. Lisaks oli tal külas tütar, kes ka ise farmi on pidanud. Tema käest saime ka ta õe kontakti kellel pidavat väiksem viinamarja istandus olema, kus nädalavahetustel tööd tehakse. Tänasime lahket pererahvast ja maksin ka arve,mis oli 110 $ eks ta kallim kui backer aga kui muud kuskilt leida pole siis vägagi talutav. Autos polnud me kumbki nõus enam magama.
 Käisime poest läbi varustasime end toiduainetega ja läksime farmi.

Sellest mis toimub siin farmis kirjutan järgmine kord. Piltide lisamisega on hetkel raskused. Kui saan siis panen.
 Tsau!

Western Southern Northern... Tripid algasid

 Tere taas!

Nüüd kui olen taas levis väikses armsas linnas nimega Dongara. Mis paikneb India ookeani ääres Perthist põhja poole 355 km. Saabusime siia eile õhtul pimedas imearmsasse packerisse mis ei tundu päcker. Soovitan soojalt kui siia linna saabute veetke öö Breeze Innis. Ja siit enam lahkuda ei taha.
Üritan oma jutu siis kuidagi kahest nädalast lühidalt kokku võtta. Raske on seda lühidalt kirjutada kuna toimunud on väga väga palju. Alustame siis algusest!

Lennuk Sydneyst Perthi- lend kestis 6 tundi ja kohale jõudsime mõni minut enne südaööd. Kuna ühistransporti enam ei liikunud pidime võtma lennujaamast taksobussi et suunduda packpackerisse Fremantles. Taksosõit maksis ligi 100 taala. 5 peale ära jagades ei olegi ju kõige hullem. Majutati meid siis kuuesesse tuppa. Hommikul ärkasime jõime kohvi ja hakkasime arveid tsekkama.Kuna Raido oli bookingu saidi kaudu kõik paika pannud ja summa oli kindel 58 $ 5 inimest ja kaks ööd ja nii näitas ka meie välja prinditud bookingu kinnitus. PS Raido veel helistas peale bookimist saidil olevale numbrile ja bara bara bara bara kinnitas ja ja et kõik õige. Tuleb välja, et umbkeelne vastas telefonile ja ei saanud millestki aru. Ja bookingu sait ei pööranud ka detailidele tähelepanu. Tuli välja et lehel oleks pidanud olema kaks ööd 58$ per face  aga oli hoopis valesti kirjutatud. Selle jama klaarisime lõpuks mõlemapoolse kompromissiga,  maksime lõpuks 36$ nägu ja kaks ööd.

Algasid autootsingud. Sõitsime rongiga linna ja alustasime automüügiplatside otsimisega. Lõpuks leidsime autooksjoni paiga. Vaatasime ringi otsisime ruumikat autot ja võimalikult odavalt ja muidugi töökorras. Esimese hooga tundus seis päris nutune kuna kõik normaalsed autod olid üle meie eelarve. Lõpuks osutus valituks Holdem Commodore, mis nurrus ilusti oma V6 mootoriga. Kartsime küll et neelab jubedalt kütust siis aga leidsime et 5 peale ära jagades kütuse raha pole kõige hullem. Auto ostsin siis mina, kuna olin saanud kena summa lillepoest sõbrapäeva töö eest. Auto alghind oli 1700 taala, mille rääkisime ära 1500 peale ja müüja oli rahul kuna sai kohe sularaha.

Alustasime oma tööotsingute teekonda järgmine päev. Päkkerist välja sõites juhtus väikene seik. Raido keeras paremale jäädes ise ka paremasse sõidusuunda . Auto tuli vastu ja signaalitas ning ka Raido ärritus, et krt mis ta endast mõtleb miks ta valel pool sõidab. Siis tuli järsku kõigile pähe ju et siin nii ongi ju et ununes ärevusega ära. Vasakpoone liiklus siiski õige.

Sõitsime pikalt autoga lõuna poole . Tee äärsetes farmides ka peatusime ja uurisime ega töötajaid pole vaja. Igal poole vastati eitava vastusega ja soovitati edasi minna. Jõudsime läbi käia mitmed paljud kohad mida soovitati ja paljudes tööhostelites olid teised packpäckerid järjekorras tööd ootamas. Öö veetsime Manijumpi motellis. Hommikul uue innuga farme läbi helistama ja tööd otsima.
Helistasin maasikafarmi Amuri creeki, kust tuli vastus positiivne. Pikemalt mõtlemata seadsime auto suuna simpson roadile. navisse aadress sisse löödud ja meelolu üleval asusime teele. Sõitsime tunni aja jagu kui jõudsime välja lagendikule ja tee kadus, vastu vaatas heinamaa ja mõned üksikud puud seal ääres, meeleolu tõstsis seal lähedal chilliv känguru kamp. Navi näitas et oleme simpsons roadil ja sihtpunkt on otse meie ees. See oli kuidagi naljakas, siis hakkasime aadressi lähemalt vaatama ja väike pisiasi oli märkimata jäänud. Linn mis aadressi taga oli :D Olime samal aadressil aga vales maakonnas ;) Seadsime uue sihtkoha ja asusime taas teele. Peale mõnda känguru ja kergeid peatusi tehes jõudsime kohale. Kui olime oma asjad sisse seadnud ja kuuldavaks võtnud info,  et tööle asume järgmise päeva hommikul kell pool 5 siis avastasime et meil ei ole levi.  Õhtuti õnneks levis internet, mis ei hiilanud oma kiirusega aga õnneks oli olemas. Järgmine hommik alustasime siis tööpäeva, reeglid tehti selgeks. Yo mate pick only full color okei .Tasustamine toimus väikese kasti pealt, iga korjatud kast tähendas 3$, me saime kõik 20 kasti ligidale kui kõrval masin korjajad asiaadid jooksid ja korjasid 70 kasti. Okei,  hommikune korjamine sai läbi, nüüd oli siis pakkimise osa. Iga pakitud kasti pealt sai dollari . Me siis saime pakitud u 13-14 kasti masinpakkijad kõrval suutsid sama ajaga taas üle 70 kasti pakkida. Lisaks mõjus see töö ikka rängalt seljale, õhtul käisime ringi nagu 80 aastased. Tegime tööd ka veel teise päeva . Tundsime et me kahjuks ei saa nii madala palgaga tööd omale lubada. Enese proovilepanek oleks muidu äge olnud ja chill koht oli iseenesest aga töö tasuvaks muutumise aeg oleks liiga pikk  olnud. Ja kõigil on kohustused kodumaal. Seega otsustasime ühiselt et asume teele ja otsime edasi miskit tasuvamat. Tööd teha me ei karda aga palk peaks olema ka tööle vastav. Seletasime farmerile oma olukorda ja asusime teele. Käisime ka korra Albanis working hostelis jätsime oma kontaktandmed ja töösoovid. Iga kord on meil teele asumisel tähtis ülesanne: asjad autosse mahutada. Oskar ja Zara loobusid oma suurest kohvrist asendasid selle prügikotiga. Meie Raidoga jätsime maha suure kohvri ja ühe väikse kohvri.
  Asusime teele taas Manijumpi poole, kus olevat working hostel kuhu saaks nimed kirja panna. Teel sinna aga helises Zara telefon ja pakuti mangosid korjata tööd kõigile viiele ja elamine soodne. Vastasime jaatavalt ja asusime 600 km teekonnale põhja suunas. Õhtul jõudsime kohale, farmer näitas meile maja ja andis paberid, mis olid vaja hommikuks ära täita. Mangode korjamine algas järgmise päeva hommikul kell 6.
Töö oli vahva ja esimene mango, mille sõime maitses imehästi. Isekeskis mõtlesime, et superluks ikka, söö palju jaksad.  Tööl ei olnud miskit keerulist. Olime viiekesi ühe tiimina ja korjasime esmalt korvidesse ja korvid asetati binnidesse. Korjata oli vaja kõik mangod mis puude otsas olid ainult alamõõdulised ja lõhkised võis maha jätta. Kordamööda sõitsime ka traktoriga. Traktor vedas käru, kus peal olid binnid. Kui supervisor meid kontrollima tuli, oli kõik ideaalne ja me olime edukad. Ainus asi taas, et meil ei olnud levi ja seekord puudus ka interneti võimalus. Hommikuti tööle sõites nägime palju väikseid jäneseid ja vahest ka väikseid känguruid. Esimese hooga pisemat känguru nähes hüüdsin JÄNGURU. :D
Kahe päevaga said mangod korjatud. Peale meie olid korjamas veel prantslased, asiaadid (kes seekord polnudki nii nobenäpud) ja sakslane.Tööga oldi rahul ja asusime pakkima.
 Pakkimisel tekkis omavahel palju pingeid, mis töö lõppedes siiski kuidagi said selgeks räägitud. Üldse kogu seltskond õpib alles üksteist tundma, on väga pingelisi momente olnud, kus mõttes üksteist maha tapaks. Õnneks oleme suutnud nüüdseks paljud asjad selgemaks rääkida ja loodan, et edaspidi asjad sujuvad libedamalt.  Eks ole kõigile emotsonaalselt raske kitsas ruumis (autos) kõik koos istuda ilma isikliku ruumita. Palju nähvamisi ja ütlemisi. Raidole meeldib autoga sõites kiirus ja kiirustab, vahel jääb mõni märk märkamata nt koht kus pidi ära keerama. Üks õhtu olime linna poole teel ja Raido vuhises kruusateel õigest teeotsast mööda, kus oleksime pidanud ära keerama. Ümber keerates tagurdas ta aga kogemata pehme kruusa peale kus auto kinni jäi kuna tegemist ju tagaveoga. Nii saigi ennast siis kruusa sisse kaevatud. Õnneks oli selline kellaaeg et ka seal pärapõrgus oli veidi liikumist. Mööda sõitis esimene auto mis jäi seisma ja seletasime olukorda kahjuks ei olnud meil kõit ja ka neil see puudus .Siiski saime neile anda oma bossi numbri ja nad lubasid helistada kohe kui levisse jõuavad siis saab boss tulla ja meid välja sikutada. Mööda teed tuli teinegi auto naised jäid seisma uurisid olukorda ja ütlesid et tulevad kohe teise autoga tagasi. Ja tulidki pikup maasturiga ja tõmbasid meid välja. Uskumatu kui abivalmis. Eestis kohtab seda sõbralikkust harva. Lisaks edasi sõites tuli meile vastu ka boss kes oli teel meid välja aitama. Tuli välja, et ka esimesed peatujad pidasid oma sõna ja helistasid talle. Väga lahe oli tunda seda sõbralikkust ja heatahtlikkust.
 Kui pakkimine oli ka läbi saanud ja töö ametlikult läbi otsas, toimus austraaliapärane barbeque shedis. Gaasigrillil valmistatud vorstid, sibul ja kõrvale sai.  Karastusjoogiks coca-cola purgis.

Pühapäeval asusime taas teele et hakata uut tööd otsima ja nii jõudsimegi otsaga siia Dongarasse, kus imekena hostel ja vähe rahvast. Eks me siis vaata mis edasi saab. Järgmisesse postitusse panen ainult pilte. Kuna neid on ka nii mõnedki vahepeal tehtud.

Seniks aga cheers ja edu!