Esimene tööpäev

Laupäev 2. november

Hommik, saab magada kuni kella kümneni. Pakin toidu karpi kaasa ja asun teele.  Eelnev õhtu vaatasin ka bussiaja valmis ja arvestasin tsipa üle poole h sõiduajaks. Kuna bussipeatused on vähe märgatavad kõndisin esimese hooga õigest mööda. Bussipeatused on tähistatud väikese sildikesega, mis on silmadest kõrgemal. Väiksemates peatustes busside läbimisaegu ei ole, samuti on vähestes ka pink. Vaid väike sildike hail for driver ja autodele märk et no parking or stopping, bus area. Seega iga uus asukas võib sellisest väiksemast peatusest suure hooga mööda tuhiseda. Jõudsin siis järgmisse peatusesse, kus eelmine päev juba läksin ja kindel olin, et buss seal peatub. Jõudsin tööle veidi varem, mis oli hea. Sain end kurssi viia täpsemalt kõigega ja ka jälgida mis toimub.
     Siinne kultuur on klienditeeninduse alal väga sõbralik. Klient tuleb sisse vahetatakse viisakusavaldus" Hello how are you?" ja vastu lause "Hello, im fine and how are you". Kes inglise keelt ei kõnele siis tõlkeks: Tere kuidas läheb ja vastus et tere hästi ja kuidas teil?  Kui esimene tervitus vahetatud siis küsida millega saab abiks olla ja siis kui kliendil kindel soov teada siis talle seda ka pakkuda ja kui ta tahab poes ringi vaadata siis ka seda teha lasta mitte koguaeg kõrval seista. Esmalt arvas Maria ( minu ülemus) et kõige parem kui ma õpin tundma kaupa ja hindu seega alustasin riiulite puhastamisest ja pidin ka kontrollima, et kõigel oleks hinnad all. Vahepeal teenindasin ka kliente tegin lihtsamaid asju panin pakile lilledele mõne oksa rohelist . Esimesel päeval ma veel täisteenindust teha ei julgenud, lasin seda teistel teha, kuna polnud veel selge sealne kassasüsteem ja  lille pakkimine. Pood ise näeb välja nii et ukse taga väljas on mõlemal pool stendid ühel pool potililled ja teisel pool kimbud. Kimpe on palju ja erinevas hinnas odavaimad algavad 35$ (24 eur) ja lõppevad 80$ (56 eur). Tavalised lõikelilled on välja pandud pakkidena, kus on siis nt liiliad, krüsanteemid 5 kaupa. Kõige odavamad lilled on nelgid, mis maksavad 12 $(8 eur) pakk kus 10 vart. Seega nende hind ei erine väga Eestist. 10 gerberat on näiteks 20$ (14 eurot) .  Roosid 3-6 $. Lõikerohelise kahe varre eest 5 $ otsa.

Puhastasin üle poole päevast riiulit, kus asusid VOLUSPA küünlad. Need olid väga mõnusate lõhnadega ja erinevates anumates küll klaasist ja ka plekk topsides mis nägid stiilsed välja. Lisaks olid peale küünalde ka õhuvärskendajad sellised õlid topsis, kus puidust tikud sees.
Vahepeal tundus, et telefon heliseks justkui õuest aga ei,  see oli poe oma papagoi. Ta on hästi ära õppinud poe telefoni helina ja imiteerib seda vahel, lisaks räägib papagoi inglise keeles mõned sõnad ja pidavat ka vanduma kreeka keeles. Talle meeldib kui kliendid teda vaatavad ja temaga rääkida üritavad. Õhtu lõpuks, viimaseks kaheks tunniks, jäin tööle Billiga, kes on Maria abikaasa ja ka ise väga osav lilleseadja. Päeva jooksul käis läbi väga palju kliente kellel erinevad soovid ja tujud.  Päev sai lõpule ja mul vedas kuna, Bill tõi mu koju.
 Kodus ootas mind ees aga tühjus ja Hehh ma ei saanud tuppa sissegi, kuna olin võtme hommikul võtta unustanud. Taga targem oli ka see et telefoni aku oli märkamatult tööl tühjaks saanud. Kõik korterielanikud olid kodust ära, Raido ka koos teiste eestlastega Adise pool korraldatud grillõhtul. Üritasin meenutada kas ta kuulis mind hommikul kui ütlesin, et mul pole võtit ja helistan kui koju jõuan. Olin kodus kui kell oli veidi üle 8 õhtul. Ootasin ukse taga ja mõtlesin pingsalt, mis ma nüüd teen, et aku tühi kedagi pole....
Otsustasin siis, et lähen Hurstville centrumi poole ja proovin leida kohta, kus saaks telefoni laadida.
Käisin ringi, natuke endast väljas pea laiali otsas muremõtteid täis. Minu käitumine äratas ühe korea naise tähelepanu ja ta tuli küsima kas mul kõik korras  ja kas ma vajan abi. Tunnistasin talle, et jah tegelikult on mul küll probleem, seletasin talle mis on juhtunud ja ta aitas otsida mul kohta, kus saaks telefoni laadida. Kõndisime paarsada meetrit kuni küsisin ühe turvamehe käest, kes seisis kasiino VIP ala ukse ees. Minu suureks õnneks oli mees lahke ja aitas.  Ütles et neil sees on just see laadja mida mul vaja, kuna nendel laadjal kõikvõimalikud otsikud sh ka mini usb. Korea naine oli ka väga positiivselt üllatunud sellest ja ütles, et tavaliselt siin  need mehed nii ei aita kedagi, et mul on väga vedanud. Käisime kasiinos ringi uudistasime telefon sai niikaua laadida. Rääkisin selle naisega natuke Eesti riigist jne. Kui oli möödunud 15 minutit arvasin et aitab küll, et peaksin saama juba Raidole helistada. Helistasin ja kuulsin vastuseks murelikku häält, et kus ma olen ja  ta kodus ootab mind. Ta oli peol olles peale 8-t  kergelt mõtlema  hakanud ,et millal ma tulen ja et kas mul võti ja kuna ma ei helistanud nii nagu lubasin ja mulle helistades selgus, et mul aku tühi ja palus ta Adise naisel end koju tuua ja nii nad siis ootasid mind kodus aga mind polnud kuskil. (meil ikka omavahel miski telepaatiline suhtlemine, kuna koju jõudes mõtlesin pingsalt tema peale, et ma talle meelde tuleks)
Nii natukeseks ajaks läksin ka mina Grilliõhtule. Sai tuttavaks ka teiste eestlastega, kes siin Sydneys pesitsevad. Aga kaua olla ei saanud kuna pühapäev ootas ees tööpäev algusega kell 8.

Homme siis kirjutan edasi kuidas see päev läks... Cheers seniks :D